ull blog

öeldakse küll, et eestis sukelduda ei saa, sest on külm ja pime ja midagi pole vaadata… aga maitea, mulle ikkagi selline värk meeldib täitsa. diversnight on ka täpselt niisugune üritus. lisaks pimedale ja külmale on palju sukeldujaid korraga vees, mis teeb asja veelgi lõbusamaks.

sel aastal oleks mul peaaegu minemata jäänud. lõpuks kõik töö- ja pereasjad ikkagi laabusid ja üks tegelane põhimõtteliselt vedas mu kohale (tema autoga läksime). oi kui mõnus on sedasi käia – lased end aga kohale vedada ja lihtsalt mõnuled. hea et ikka on neid ka, kes asju orgunnivad. retsept!

meie ajagraafik oli üsna täpne, ei olnud kiirustamist, aga polnud ka aega niisama passida, tõime kodilast asjad, võtsime urgest burksi ja sõitsime vanasse kalasadamasse. maasturi parkimisel olid võimalused suuremad kui sõiduautodel – kasutasime neid võimalusi. siis läksime korraks vaatama kas briifingut ka saab.

leidsime kõigepealt ühe valgustatud staabi ja panime kohe oma nimed ka kirja, et see asi tehtud oleks. tegime piirkonnale väikse tiiru peale ja vaatasime vettemineku koha üle ja siis algas briifingutamine. lisaks selgus, et seekord oli asi natuke teistmoodi klubide vahel jagunenud. klubisid oli justkui palju rohkem, nad olid ilusti sõbralikult seal koos aga siiski võis ju kuskil in-your-head mõelda et ehk on keegi kes ei tea täpselt millise klubi nimekirjas ta peaks olema ja mida teise klubi nimekirjas olevad sõbrad sellest arvavad. meie sattusime kuidagi peaaegu juhuslikult seekord livehouse nimekirja, no problem.

briifing oli ära ja saime teada, et vähemalt livehouse oli jaganud rahva tiimideks et tiimipealikud saaksid oma tiimiliikmete muresid lahendada ja vetteminekut-väljatulekut jälgida. me tegime siis kolmekesi oma väikse tiimi ja ma hakkasin ise selle pealikuks kohe. höhö.

asjad panime kokku juba kodilas, niiet lihtsalt selga ja vette. seekordsed buddyd veel nii osavad ei olnud, et ilma mudakeerutamista alla oleksime saanud, aga alla me saime ja ühte tegelast kohe väga ei näinudki. ootasime natuke, udu hajus ja leidsime kolmandagi sõbra üles. lampidega grupiujumist tegime sedasi, et buddy hoidis teise buddy lambikäest kinni oma vaba käega. sedasi rivis me läksime. ujusime veitsa otse ja jõudsime mudapilvest välja, nähtavus oli tegelikult päris kobe. näha oli väga palju pisikesi kalakesi. ma vist polnud nii palju kalakesi korraga veel näinudki. sätendasid lambivalgel ja sebisid seal ringi. neil võis ikka paras hämming olla.

teises kaldas uurisime kai konstruktsioone ja lõpuks tulime pinnale. üks nais-sukelduja oli seal oma lesta ära kaotanud. aitasime seda otsida ja mis kõige imlikum, leidsime üles kah! peetrile lubati selle peale kooki.

aeg oli seal maal ning poistel hakkasid sõrmed külmetama. maabusime, andsime teada et tulime välja ja saime angelika kest saiakese. niiet lestaomaniku ennustus läks täide – peeter saigi kooki. pärast asjade kokku pakkimist luurasime veel veitsa ringi, siis hüüti nimesid ja saime isegi diplomid!

kunagi isa rääkis, et ta ehitas neljanda klassi posina ise raadio. detektorvartuvõtja täpsemalt. see tundus nii äge värk, et hakkasin ka asja uurima, kuna mina käisin ka siis umbes neljandas.

detektorvastuvõtja ehitasin ma valmis, aga esimesed ei töötanud, sest jupid olid vanad. ilmselt oli lihtsalt diood tuksis. kunagi paar aastat hiljem ehitasin sellise hästi kompaktse versiooni, mille üle ma olen tänaseni üsna uhke.

maal oli ikkagi raske vähegi huvitamaid asju ehitada, sest juppe polnud võtta ja linnast neid eraldi ostmas käia polnud praktiline. aga suurem probleem kui jupid oli trükkplaat. neid lihtsalt polnud millegagi söövitada. küll ma uurisin, aga ei leidnud kuskilt võimalust. see asi jäi veitsa närima.

nüüd lõpuks sai see lapsepõlveunistus siis täide viidud. praegu on kütte hinnad kuum teema. tahan panna mingid väikese voolutarbega wifi ruuterid serial pordi kaudu temperatuuri logima. ruuterite häkkimiseks on enamasti vaja rs232 – ttl leveli konverterit. põhimõtteliselt ja praktiliselt ka hästi lihtne asi, aga et see ilusasti ruuteri korpusesse ära paigutada võiks see olla natuke tugevamini kokku pandud kui lihtsalt jupp-jupi-küljes. igatahes tegin selle jaoks ise otsast lõpuni trükkplaadi. kasutasin express-pcb programmi, mis on selliste lihtsate asjade jaoks vist üsna sobiv. oomipoest sain plaati ja soovituspuru, elfast muid juppe. tegin selle pindmontaazina, sest auke puurida ma ei viitsi ja minuarust pole neid vaja ka. lisaks on ruuterisse hea kinnitada plaati, mille alumine pool on täiesti sile ja kasutamata. voolurajad kandsin plaadile mingi spetsjomm printerikile ja triikraua abil.

mis on vahepeal elus toimunud? järgneb pisike ringvaade tähtsuse järjekorras.

martin käis külas ühel nädalavahetusel. käis oma onu ja veel kahe põnniga seda sauruste soud vaatamas. pärast pinnisime, et noh, kas meeldis? ütles et mm-jah. itsitas, et osade sees olid inimesed. aga teised olid vist nii suured, et nende sees tema arust ei saanud inimesi siiski olla.

martin käib praegu 5b klassis. hinded on tal üsna servast serva, sest selles vanuses midagi keerulist veel ei õpetata, aga kui kodutööd on tegemata või tunnis ei tööta siis saab suht kehvi hindeid. matemaatikas peavad igaks tunniks lahendama 5 ülesannet. ma siis vaatasin kuidas see käib. tegelt päris põnev osa on see “joone all”  aritmeetika. mina pole küll vist peale põhikooli kordagi midagi joone all arvutanud, lahe kuidas väike poiss seda seletab.

ükspäev oli väike nn bändriproov. teised võtsid natuke tavalist õlut aga mina olin autoga ja siis tõin kaasa tiba alkoholivaba õlut eri sorti. väga hästi nokkis tegelikult. nad olid kellegi kodust remondi ajaks hoiule toodud klaveri ära häälestanud ja eest plaadid ära võtnud ning taha kõlalaua juurde mikrofoni pannud. isegi minu lihtsameelsed lookesed kõlasid palju paremini. väga kift. mäletan kui väike olin siis tundus et neid klavereid seisab igal pool kuhu satud. kodudes, koolis mitmes klassis jne. nüüd ei satu enam kuskile kus saaks proovida.

panime reisiplaanid lukku. andri on mind kutsunud aastate jooksul mitmeid kordi kaasa reisima. ta on käinud teiste semudega ja üksi, aga ikka on reisikaaslasi alati raske leida. ükskord siis otsustasin et tekitan omale väikse fondi, kogun sinna mingi raha ja kui minek on uuesti siis lähen ja kõik. niiet veebruari alguses lähme kolmeks nädalaks filipiinidele laisklema, lohetama ja sukelduma.

kodus tegin natuke hõum-impruuvmenti. suure remondi käigus lasin vedada palju võrgukaableid mööda korterit laiali esikusse kokku. vähemalt aasta vedeles juhtmepats niisama seinast välja, siis paigutasin selle pusa ümber plekist kasti ja nüüd lõpuks ühendasin sinna patchi paneeli ja kirjutasin üles kuhu sealt mingi ots viib. toppisin modemi, ruuteri, hubi ja dect telefoni saatja sinna sisse koos toitekatega. temp on sees 29 kraadi. ja impruuvment seisneb selles, et nüüd on laua all rohkem ruumi ja saan mõnusamini jalgu sirutada.

plaan oli punuda reede õhtul saaremaale, et laubal-pühabal saaks sõrves natuke lohesid lennutada. reede õhtal hakkas mingi kuri kurguvalu ja lauba hommikul oli kehva olla. plaan jäi ära. pühabal oli olemine parem tükk maad ja läksime siis pärnusse.

mõõtsime tuult, 6 m/s – arvasime et lendu võiks lohe sellega ikkagi tõusta ja asusime asju kokku panema. sellega läks muidugi omajagu aega. ehk siis aega läks mis läks aga aega läks.

nii, ja siis nägime eemal ka ühte rohelist lohet lendamas. kaks inimest selle juures sehkendamas, mõtlesime et ilmselt ka keegi õpib. see oli lootustandev, sest tuult pidi olema piisavalt. igatahes oli tuult meie jaoks piisavalt ainult heegeldamiseks. lohesid ehk lohi me lendu ei saanud. suure võitlemise peale saime ikka korraks õhku ka, mina vähem, andri rohkem, aga see oli siuke väga korraks. siis läks ilm hämaraks. panime oma kodinad kokku. ei saa öelda et poleks kerget pettumusemaitselist maitset kurgus olnud.

mõõtsime uuesti tuult ka, 3-4 peale oli kukkunud. kõik oleks olnud väga ilus kui see roheline lohe seal eemal poleks vahepeal ringi lennanud. raisk.

läinud päevadel olen istunud käsipõsakil arvuti ees ja head tuulist ilma oodanud. tahaks ju juba lohetama minna. paar korda käisime isegi randades kontrollimas kas ikka tõesti tuult ei puhu. ilmaootaja lõbustamiseks on tehtud palju erinevaid ilmajaamu internetti. kahjuks on need kõik üsna keerulised, niisiis tegin ise ühe tõsiselt hea ilmajaama, see on vähemalt sama täpne kui kõik ülejäänud, aga see-eest hea lihtne ja konkreetne

http://ull.pri.ee/ilm.html

idee kõigi heade ilmaennustamise lehtede juures on see, et ei ole mõtet ennustada halba ilma homseks ja ülehomseks. inimesele peab jääma lootus heale ilmale. prognoosi tuleb kord ööpäevas korrigeerida ja head ilma natuke edasi lükata ning tänasesse päeva sobib alati ilus pilvine, tuuletu, mõnigate sademetega sokiheegeldamisilm.

vennapoeg ikka käis ja kallistas oma ema ja põhjendas, et tal tuli hellusehoog peale. mul tuleb väike hellusehoog vahel peale siis, kui koer suvaliselt keset päeva end mõne põõnaku vahepeal püsti ajab, ringutab ja kõnnib minu töölaua juurde ning toetab esikäpad põlve peale ning vahib üles. siis ma ikka sasin ta kiharaid ja kiidan kui lahe koer ta on.

tegime sel aastal aware koristuspäeva jällegi raplamaal. leidsime sellise mõnusa koha ka, kus on tegelikult väga ilus veealusus, mis on riigimaa ja kus oli parasjagu palju prahti igal pool.

ilm oli väga ilus, päike paistis, näo andis päevaga kergelt punetama põletada. rahvast tuli kah kohale umbes nii palju kui olime arvanud, no tegelt küll natuke vähem, sest juhuse tahtel olid aktiivsemad sukeldujad üldse eestist ajutiselt jalga lasknud. kuid seda enam said vähemaktiivsed seal aktiivselt tegutseda.

eelmisel aastal kui me tegime koristuspäeva, siis polnud meil tegelt üldse mingit sellise ürituse organiseerimise kogemust. suurte sukeldumisklubide üritused on üsna võimsad olnud, dj ja supp ja särgid ja ruupor ja kuulsused, ükskord käis isegi jüri ratas meil käppa surumas. aga me mõtlesime, et meil ongi selline regionaalsete iseärasuste ja mastaapidega värk ja võime seda teha kuidas ise tahame. ja nii ongi hea. sel aastal said meie osalejad ka omale meeneks t-särgid.

kuidasmoodi järgmisel aastal see asi välja näeb ei kujuta ettegi, sest ega meil väga ei ole veekogusid seal raplakandis ja eriti vähe on neist selliseid, kus saaks koristada midagi. aga võibolla teeme jälle samas kohas, kui sinna vahepeal prahti juurde on tekkinud.

mulle selleaastane värk hullult meeldis. tuli kohale selliseid inimesi keda polnud peale owd kursust enam näinudki. see oli ka äge, et koer sai terve selle aja lahtiselt toimetada. kuskile kaugele ta minema ei tõmmanud ja minuarust kedagi väga ei häirinud ka. annika ütles küll et kui tema töökindad maha pani siis koer viis need kohe kuskile kindlamasse kohta.

ürituse pildid diverinside veebis. pilte tegid ülle ja jaune.

kutsusin ühe sõberi sukelduma, et saaksime kunagi koos reisimas käies ka sukeldumas käia. andri muidu ise käib võimalusel ka lainesurfi tegemas ja snorkeldamas. nüüd tal tuli mõte, et kuna meil eestis üldse surfilaineid peaaegu polegi, aga see-eest puhub tihtilugu tuult, siis peaks hakkama lohesurfimist õppima. kuna üksi on paha käia, siis kutsus mind ka kaasa…

lohesurfiga mul üks teine sõber tegeleb veel natukene, aga tal on see aja ja… peamiselt vist ikka aja tõttu täielikus unaruses. igatahes ma olin korra kunagi käinud rannas vaatamas mismoodi seda siis õpitakse. see oli ikka vähemalt 3 aastat tagasi ja mul on sellest ajast meeles niisugune asi. kuni minu sõber seal lohe üleslaskmist ja juhtimist õppis kaldal ning mingit muud tarkust omandas, siis oli seal samas rannas üks tegelane vees ka oma lohe ja lauaga. küll ta ei saanud seda lohet õhku kuidagi. siis sai õhku, aga siis oli laud kadunud. siis ajas lauda taga ja kui laua üles leidis ning hakkas jalga panema siis muidugi lohe pani laraki vette ja kõik hakkas otsast peale. mulle sai kohe selgeks et liiga kergesti see õppimine vist ei käi. sellised mälestused ja eelarvamused niisiis.

kui lohusalu kooli ees parklas instruktorit marttit (veel üks martti) ootasime siis tahtsin andriga kihla vedada, et ta tuleb kas väikse bussi või mahtuniversaaliga. andri ikka arvas et tavalise sõiduautoga. mina igatahes võitsin, sest meie juurde sõitis vw sharan. instruktor nägi välja natuke vanem kui ma olin oodanud, aga selline päevitunud ja tätoveeritud ja mingisuguse chilli kõnnaku ning rõõmsa näoga. teretasime kõik kättpidi ja puha ning hakkasimegi pihta.

tuli välja (no andri teadis varem aga mina polnud süvenenud), et tegemist on IKO (rahvusvaheline lohesurfi organisatsioon äkki?) sertifitseeritud instruktoriga, kes võib õpetada vees ja lumel lohesurfi. veel pidi olema mingi kolmas liik aga seda tema ei õpetavat. näitas meile IKO sertifikaati või liikmekaarti ka mille meie pärast kursuste edukat läbimist saama peaksime. see oli nagu ikka, krediikaardi suurune aga mitte plastikust vaid siukesest kilesemast tugevast materjalist ja sinna on kirjutatud nimi ja tase ja instruktori andmed jne. natuke meenutas see mulle (juba hakkasid paralleelid sukeldumisega pihta) DSD kaarti, mille me anname koos voldikuga proovisukeldujatele. järgmiseks tuligi välja ankeet mida täita tuli. nagu ikka, enda andmed ja töö ja muud hobid ja kontaktid ja siis see isik kellega ühendust võtta kui vaja. sama paberi peale kirjutas instruktor hiljem veel juurde muud meie kursuse edenemist puudutavad asjad nagu läbitud etapid ja makstud raha. padi paberimajandusega võrreldes muidugi lihtne, kompaktne ja arusaadav.

läksime randa ja räägiti sellest mida peaks vaatama ohutuse mõttes. et tuul oleks sobiv ja varustus ning oskus oleksid vastavad ning üldse et ennast ja teisi ära ei lõhuks.tuule kiiruse mõõtmise vidinat soovitati. sealt jäi peamiselt meelde et maatuul on halb, aga hea on merelt tulev ühtlane külgtuul. tuulevärk tundub minule alati natuke segane, ma pole kunagi purjetanud ja pole tegelikult lõpuni endale selgeks teinud sedagi, mis puudutab eestit, geograafiat ja ilmakaari rääkimata sellest mismoodi purjetamine täpselt üldse käib. niiet kui tuulest juttu tehakse siis on alati veitsa imelik tunne.

lappisime lahti ja nn trainer kite ehk väikse madratsi. maha laotatuna meenutas küll pigem magamiskotti. see nägi väga kandilise langevarju moodi välja. kaks kihti kangast mis on torudeks jaotatud. eest servast tuleb õhk sisse jne. kaskaadid on küljes aga alla tuleb ainult kaks pikka liini. nad nimetavad neid nööre seekord liinideks. langevarjudel on nöörid tropid ja paadimeestel on köied vahel otsad ja vahel veel midagi muud… siis me panime kohe trapetsi ka külge. trapetsi küljes on ees konks ja konksu külge käis poom ja poomi küljes käivad lohe liinid. äge onju? poom on see paganama juhtkang. tõmbad vasakut poolt veitsa enda poole siis lohe pöörab vasakule… esimese korra kui mina proovisin siis pööras väga kiirelt. aga see on väike lohe kah, 3 ruutmeetrit. õppisime siis tuuleakent ja kella ja lohega kaheksate tegemist ja hoidmist ja lendava lohega ringi kõndimist ja okste korjamist ja keerutamist ja tagasikeerutamist ja võibolla et midagi veel. ahjah, istukil olles järsu jõnksuga enda püsti vedamist või vähemalt selle veojõu tekkimise tunnetamist. täitsa pull oli. sokid olid liiva täis veel koduni. kui laiali läksime siis lõime käppa juba mingit uut moodi, väike kängiliikme tunne lisaks.

teisel päeval võtsime oma kalipsod kaasa sest pidime hakkama vees solberdama. algul oli tuul nii kõva ja pagiline et tekkis juba kahtlus kas ikka saame. neil on reeglid kursuste pidamise ja tuule suhtes. me läksime ikkagi kohale ja kuna seal läks niikuinii sebimisega kõvasti aega siis ka tuul veitsa vaibus. muideks neid lohesurfijaid oli seal illlge… pp, emm palju. algul kui läksime siis umbes 20 ja tipphetkel lausa 35 korraga üleval. meie võtsime algul mingi väiksema lohe ja sumpasime vette. tegime samu asju mis madratsiga. oli ikka tunda küll et on suurem ja tugevam. aga see-eest oli suurem tüki maad rahulikum ja ei rapsinud nii kiiresti iga pisikese liigutuse peale. tuleb välja et tänapäeva lohedel on kõvasti tootearendust tehtud. igasugused turva-leashid ja chicken loobid ja asjad. langevarjukeeles lihtsalt cutaway, lohekeeles quick release ehk kiirlahtisti, nagu andri tõlkis. protseduurid ei ole tegelt väga keerulised. self rescue osas oli juttu sellest mis teha kui oled ülepea vees ja lohetada ei saa mingil põhjusel ja tahad kuskile triivida või paati oodata.

tuul vaibus veelgi ja võtsime veitsa suurema lohe. see meie suur lohe oli igatahes väiksem kui ükski nendest mis seal eemal ringi kihutas, aga meie jaoks piisavalt suur et saime bodydragida. bodydrag on hullult fun asi. langevarjunduses ja sukeldumises sellist lahedat koolitusetappi polegi. see käib nii, et otsid lohega veojõudu ühele ja teisele poole pöörates ning lohised ise kõhuli mööda vett järel. vett pritsib ja lendab ja silmad ja suu on seda täis. kätega küll tõmbad poomi enda poole aga edasi loobib sind tegelikult trapetsist ehk püksirihmast tirides. andri on minust kergem ja tegi vast midagi teistmoodi kah ning ta sai mõned päris korralikud hüpped sedasi kogemata.

päike hakkas ennast juba loojuma sättima aga me saime ikkagi natuke ka laua külge sättimist ja startimist proovida. see meenutas natuke shonglöörimist või kahe käega klaveri mängimist kui seda ei oska. päris mitut asja peab korraga jälgima ja kontrollima. eks muidugi mida rohkem need üksikuti käpas on seda lihtsam. et see lohe oleks hea koha peal ja saaks ühe käega laua omale alla sättida ise selili vees vedeledes ja siis veel ühte laua poolt veest väljas hoida ja samal ajal tasakaalu hoida ja siis lohega veojõudu tekitades. krt mul on praegu ka veel see tunne kehas sees kuidas see lohe tõmbab.

aga lähimata päevade ilmaennustus ennustab pigema mõnusaid sukeldumisi ja muid tuuletuid tegemisi niiet näis kas ja millal seda värki edasi saame proovida.

a no reklaami kah. see kustkaudu me instruktori leidsime on http://www.bestkiteboarding.ee/

kodila kooli klassi kokkutulek on meil üsna vankumatult nüüd iga kolme aasta tagant toimunud. kahekümnest lõpetanust on alati vähemalt 13 tegelast kohale tulnud, niiet hääbumise märke veel näha ei ole. huhh, kuna järgmisel suvel saab üsna ümmargune number, siis ilmselt tuleb veel erakorraline juubeliüritus.

need kokkutulekud toimuvad alati kusagil piisavalt privaatses looduskaunis kohas ja kestavad reede õhtust pühapäeva pealelõunani. eks see reede õhtu ikka üsna kõvaks peoks kätte ära läheb meil alati. ülejäänud aja sisustamiseks on ka alati mitmeid toredaid võimalusi nagu rabamatk või proovisukeldumine, niiet minuarust ongi see kokkutulek nagu siuke mõnus puhkusenädalavahetus vanas tuttavas seltskonnas.

pilte tegid jane, lana ja toivo

annika külvas kevadel kodilas paar peenart. eelmisel aastal pani ta hernepeenrale kumbagisse otsa kaks tokki ja vahele keris heinapressinööri. kui herned sinna ennast toetama hakkasid siis vajusid kepid kokku ja nöörid vajusid enamvähem vastu maad. kui ma neid herneid sealt pätsamas käisin siis otsustasin et järgmisel (sellel) aastal aitan ka natuke. ja nüüd siis ongi… niiöelda “tehtud!”